Kas juudid on Piibli iisraellased?

Piinlik hetk, kui juudid taipavad, et nad on goyimid (mittejuudid).

Originaalartikkel: Are Jews The Israelites Of The Bible? (Shorter Version)

Tõlkinud: Google Translator

[Põhjalikuma versiooni lugemiseks klõpsake siin.]

Piibli salm number üks, mida nii sionistlikud juudid kui ka sionistlikud „kristlased” palestiinlaste maa äravõtmise õigustamiseks kasutavad, on järgmine:

„Selsamal päeval tegi Issand Aabramiga lepingu ja ütles: „Sinu soole (järglastele) ma annan selle maa Egiptuseojast suure jõeni, Frati jõeni,” 1 Moosese 15:18

Soo (järglaste) all pidas Jumal kindlalt silmas sama bioloogilist vereliini, sama DNA-d, Aabrami/Aabrahami tegelikke lapselapsi. Mitte vaimseid järglasi. Ja nagu isegi pealiskaudne uurimus näitab, ei ole need, keda tänapäeval tuntakse juutidena, vereliini pidi mitte ligilähedaseltki Aabrahami sugu või järeltulijad.

Tegelikult on nad mitte-semiidid ja mitte-iisraellased, nad on aškenazid ja sefardid, kes hiljem liitusid väikese hulga teiste rassidega, kes pöördusid judaismi/variserismi (variserluse) usku: poolakad, venelased, ukrainlased, sakslased jne. Viimased moodustavad vähemuse, mida tuntakse Euroopa juutidena. Nemad koos aškenazidega moodustavad enamuse võrreldes tumedama nahaga samaarlaste, sefardide ja Aafrika juutide suhtes. Aga mitte ükski neist rühmadest ei saa väita, et nad kuuluvad Aabrahami vereliini.

Siiski, on väga oluline mõista, mida Piibel ja ajalugu räägivad enamiku judaismi pöördunud juutide, aškenazide ja sefardide kohta, pidades samal ajal meeles, et:

1) Aabraham oli Seemi järeltulija – sellest ka termin semiit või shemiit;

2) Tema järeltulija Jaakob ja tema kaksteist poega olid tõeline piibellik heebrea Iisraeli rahvas, kellega Jumalal oli Vana Leping (mitte judaismi pöördunud juutidega);

3) Tõelist Iisraeli rahvast ei eksisteeri enam ja nende pärandatud maaõigus lõppes koos nendega.

“Siis Issand vihastus väga Iisraeli pärast ja ta kõrvaldas nad oma palge eest;… Seepärast hülgas Issand kogu Iisraeli soo ja alandas neid ning andis nad riisujate kätte, heites nad viimaks hoopis ära oma palge eest.” 2Kn 17:18,20

AŠKENAZ

See on, mida Piibel ütleb 1. Moosese raamatu 10. peatükis aškenazide kohta:

1 Ja need on Noa poegade Seemi, Haami ja Jaafeti järeltulijad; pärast veeuputust sündisid neile pojad. 2 Jaafeti pojad olid Gomer, Maagoog, Maadai, Jaavan, Tubal, Mesek ja Tiiras. 3 Ja Gomeri pojad olid ASKENAS, Riifat ja Toogarma. 4 Ja Jaavani pojad olid Eliisa ja Tarsis, kittid ja rodanlased; 5 neist eraldusid saarte rahvad [paganad]. Need olid Jaafeti järeltulijad nende maade järgi, igaühel oma keel, nende suguvõsade kaupa, vastavalt neile rahvastele.” (Rõhk lisatud)

Tänapäeva aškenazi juudid ehk Askenasi järeltulijad on lihtsalt mõningad PAGANAD (goyimid), kellest Piibel räägib. Miks siis nimetavad aškenazid kristlasi ja teisi mittejuute paganateks, samal ajal endale külge kleepides termini “Väljavalitud rahvas”?

Kas see on teadmatus või pettus?

See pole kindlasti teadmatus. Ja kui väljastpoolt olijatele tundub see pettusena, siis nende endi jaoks on see puhas re-branding (ümberbrändimine, kaubamärgi muutmine). Ülim Chutzpah! (ülbus, jultumus)

Mõelge tohutule irooniale:

Aškenazi (ja sefardi) juudid on ise paganad, kellega abiellumise eest paljud rabid oma kogudusi hoiatavad. Ümberbrändimise edendamiseks nimetavad nad end ka semiitideks või shemiitideks, kuigi nad on teglikult JAFETIIDID (Jaafeti järeltulijad). See tähendab, et nad pole ka mitte heebrealased.

See ümberbrändimine sarnaneb sellega, kuidas suur osa neist – kui mitte enamik – vahetab oma perekonnanime iga kord, kui nad uude riiki kolivad. Põhjus on lihtne ja üsna pragmaatiline. See on ellujäämise mehhanism.

Aškenazid on sitke, kohanemisvõimeline, rändav türgi rahvas. Neil on oskus ennast radikaalselt muuta (ümber kujundada). Nad ilmusid maailma ajaloolistes allikates esmakordselt kurikuulsate barbaarsete sküütidena või sakadealastena – olenevalt sellest, milline oli piirkondlik foneetika.

„Kui see sünnib, siis ei ole enam kreeklast ega juuti, ei ümberlõigatut ega ümberlõikamatut, ei umbkeelset ega sküüti, ei orja ega vaba, vaid kõik ja kõikides on Kristus.“ Koloslastele 3:11

Sõna sküüt või sakadealane tuleb sõnast “Saka” – selle iraanikeelne verbitüvi “sak” tähendab rändama.

Sküüdid asustasid Kesk-Euraasia, mille nad vallutasid koos oma paganast venna Toogarma ja mitmete teiste nõbudega. Nad laienesid tohutule maa-alale, mis hõlmas, kuid ei piirdunud tänapäeva Türgi ja Iraani osadega. Nende paganast vend Riifat asus koos oma onu Jaavani järeltulijatega elama Kreekasse.

Hiljem, pärast Lääne-Türgi Stepi impeeriumi lagunemist, lõid nad endile uue kuju (imidži) ja asustasid maa, mida nad nimetasid Kasaariaks. See tuleb sõnast Qasar, mille türgi tüvi Qaz tähendab rändama. Seejärel, umbes aastatel 740–920 pKr, pöördus kogu kasarite riik tervenisti judaismi/variserluse usku. Põhjus oli, et jääda sõltumatuks tolleaegsetest kahest konkureerivast impeeriumist – kristlusest ja islamist.

„Judaism oli kõige aktiivsemalt proselüütiv religioon,“ selgitas juudi ajaloolane Shlomo Sand. „Kõige olulisem massiline pöördumine toimus 8. sajandil tohutus kasaaride kuningriigis Musta ja Kaspia mere vahel.“

Umbes 1048. aastal hävitas Kiievi kuningas Svjatoslav I Kasari kuningriigi ja liitis selle Kiievi-Venemaaga – territooriumiga, mis hiljem sai osaks Vene impeeriumist.

Tsaari-Venemaal hoiti aškenazi juute range kontrolli all ning nad olid suletud kindlasse asustuspiirkonda (asualasse). Vikipeedia andmetel oli see ala Vene impeeriumi läänepoolne piirkond, mis eksisteeris aastatel 1791–1917. Seal oli juutidel lubatud alaline elamine, kuid sellest väljapool oli juutidel elamine enamasti keelatud, nii püsivalt kui ajutiselt.

Sellise kohtlemise eest aškenazid – kes on tuntud ka kui „Ära iial unusta, ära iial andesta“ rahvas (välja arvatud juhud, kus nad ise panevad toime inimestevastaseid kuritegusid) – ei ole Venemaale kunagi andestanud.

Pärast Kasaaria hävitamist hajus suur hulk aškenaze üle Euroopa itta ja läände ning nad mõtestasid (taasleiutasid) endid uuesti ekslevate või rändjuutidena (kasaarid/sakad/sküüdid). Sellel enese ümbersildistamisel polnud mingit pistmist igatsusega Palestiina järele, vaid pigem igatsusega Kasaaria järele, või mõne uue maa järele; ükskõik millise uue maa järele.

Siin on väljavõte Vikipeediast:

“1903. aastal esitles Theodore Herzl Baselis 6-ndal sionistlikul kongressil Briti Uganda programmi.

“1930. aastate lõpus kaalus British Zionist League (Briti Sionistlik Liiga) mitmeid teisi kohti, kuhu saaks rajada juutide kodumaa. Kaaluti Kimberley piirkonda Austraalias, kuni Curtini valitsus (ametis: 1941–1945) selle võimaluse tagasi lükkas.

Tasmaania tolleaegse peaministri Robert Cosgrove’i (ametis alates 1939. aastast) toetusel tegi Critchley Parker ettepaneku rajada juudi asula Port Davey’sse Tasmaania edelaosas. Parker uuris piirkonda, kuid tema surm 1942. aastal tegi sellele ideele lõpu.

“1934. aastal Venemaa Kaug-Idas loodud Juudi Autonoomne Oblast esindas Nõukogude lähenemist juutidel kodumaa pakkumisele.“

Pange tähele, et kõiki neid katseid korraldasid ja juhtisid aškenazi juudid. Teise maailmasõja järel assimileerus (sulandus) suur hulk neist vastumeelselt üle kogu Lõuna- ja Põhja-Ameerika. Siiski, valdav enamus rändas Palestiinasse, kus nad lõid mitmeid terroristlikke rühmitusi, nagu Irgun, Sterni jõuk ja Haganah. Nad terroriseerisid Palestiina elanikkonda, tapsid tuhandeid ja tuhandeid ning sundisid sadu tuhandeid kodudest välja Araabia naaberriikidesse. Järgnevalt varastasid nad Palestiina ja nimetasid selle ümber Iisraeliks – selleks et end mõtestada (või taasleiutada) heebrealastena ning petta naiivseid kristlaseid Läänes.

Nendes riikides, kuhu nad Iisraelist on välja kolinud, sealhulgas USA-s ja Euroopas, on aškenazidest saanud majanduslikult ja sotsiaalselt mõjukas jõud. Mitte sellepärast, et nad oleksid juudid – suurem osa neist ei ole üldse religioossed ja ei hooli ka sellest – vaid sellepärast, et nad on kaval rahvas. Nad on ajaloo jooksul oma rändamistest palju õppinud ning assimiliseeruvad (sulanduvad) kiiresti ja põhjalikult. Nad on ülimad nomaadid (rändrahvas).

SEFARAD

Sefardim on tuletatud sõnast sefard või sefarad. Selle päritolu on pärsiakeelsest nimest Saparda. Piiblis esineb see ainult üks kord Obadja ennustuses Edomile:

„Ja Iisraeli laste vangiviidud vägi, kes on kaananlaste seas Sareptani,ja Jeruusalemmast vangiviidud, kes on Sefaradis, pärivad Lõunamaa linnad.“ Obadja 1:20

Sefarad asus Meedias, kus tänapäeval asub Iraan (st kolme targa maal, kes tulid Jeesuslapsele austust avaldama). Seega ei olnud ka Sefaradi rahvas Aabrahami järeltulijad. Sest Loode-Iraani meedlased ei olnud semiidid, vaid madaiidid, kes pärinesid Askenasi onust Maadaist (kes oli ka Jaafeti poeg). Seega Sefaradi rahvas ehk madaiidid/meedlased, keda nüüd tuntakse sefardi juutidena, on paganarahvas JAFETIIDID, mitte semiidid.

Huvitaval kombel, kui tänapäeva Iisraeli riik 1948. aastal loodi, siis olid ainsad moslemiriigid, kes Iisraeli esimesena tunnustasid, mittesemiitlikud ja mittearaabia riigid Türgi ja Iraan. Sest just nende kahe riigi rahval on sama vereliin nii Aškenazi kui ka Sefardi rahvaga.

Muistsed juudalased ehk Juudamaa (Judea) elanikud Jeruusalemmas, Juuda kuningriigi pealinnas, olid vangistuses Sefaradis. Kuid Issand oli neile lubanud vabastust – mis ka toimus piibliajal, varsti peale Obadja prohvetlikku kuulutust Edomile. See oli kusagil 5. sajandi keskpaigas eKr. Nii naasidki piibellikud juudalased, kes olid Sefaradis vangipõlves, oma kodumaale Judeasse, et taas võtta enda valdusse “Lõuna linnad“ ehk oma Lõunakuningriigi alad.

Siiski, ka paljud Sefaradi enda kohalikud elanikud pöördusid oma muistsete vangide usku. Ja paljud juudalased jäid maha Sefaradi, segunedes kohalikega – nagu see piibelliku Iisraeli ajaloo jooksul sageli juhtus, kui Jumal nad vangistusse saatis. Pole siis ime, et selle maa targad said hiljem teada Jeesus Messia sünnist.

See selgitab ka seda, miks on tänapäeva Lähis-Idas – väljaspool kaasaegse sionistliku riigi olematuid, üha laienevaid piire – suurim juudi kogukond just Iraanis. Ja see juudi kogukond Iraanis keeldub Iisraeli emigreerumast, sest nad peavad end iraanlasteks, kes lihtsalt juhtuvad olema juudid, mitte moslemid või kristlased. Sisuliselt ei läinud Iraani juudid kaasa selle ajupesuga, mille õnge läksid teised juudid, kes vabatahtlikult Iisraeli kolisid.

Lõpuks emigreerus palju sefaradi juute Euroopasse, eriti Hispaaniasse ja Portugali, kus nad rajasid endale uue kodu Ibeeria poolsaarel. Selle oli algselt asustanud Maadai vend Tubal, kes oli samuti Jaafeti poeg. Veri tõmbab vere poole, eks ole? Hiljem kui algas Hispaania inkvisitsioon, ajendas see suurt hulka sefaradi juute Põhja-Aafrikasse rändama. Seal hakati neid kutsuma mizrahi ehk Ida juutideks.

Tundub, et inimesed on tänapäeval unustanud, et muistne Iisrael – eriti Juuda hõim – oli proselütiseeriv rahvas (erinevalt tänapäeva Iisraelist ja sarnaselt piibelliku Iisraeli järeltulija, kristliku kirikuga). Nad soovisid, et inimesed üle kogu maailma tunneksid ja palvetaksid Universumi tõelise Jumala poole. Kuigi aja jooksul see paganate usku pöördumise protsess täielikult korrumpeerus variserlike õpetuste tõttu.

Kuulame Jeesust:

„Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad! Te rändate läbi mered ja mandrid, et pöörata kas või üks oma usku, ja kui see sünnib, siis te teete temast põrgulise, kahevõrra niisuguse, kui te ise olete.“ Matteuse 23:15

Kui need inimesed pöördusid Juuda hõimu usku, ei muutunud nad imeväel ei juudalasteks ega heebrealasteks. Kuidas oleks see üldse võimalik?

„Juudalased ja proselüüdid…“ Apostlite teod 2:11

Sefaradi juudid, nagu ka aškenazi juudid ja kõik teised, kes pöördusid muistsete juudalaste usku, järgnesid vaid sõnades selle religiooni erinevaid reegleid. Need rahvad säilitasid omaenda kultuurid ja identiteedid. Tänapäeval tuntakse neid, kui talmudilistlikud juutid, keraidi juutid ja Toora juutidd. Vt „Piiblis EI OLE sellist sõna, nagu “juut“ (eesti keeles).

JAAKOBI SEEME

„Vaata, mina annan selle maa teile ette: minge ja pärige maa, mille Issand on vandega tõotanud anda teie vanemaile, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, neile ja nende järglastele pärast neid!“ 5.Moosese 1:8

Sefaradi ja aškenazi juudid ei ole Aabrahami järglased. Ja eriti ei ole nad Jaakobi järglased. Euroopa ja Aafrika juudid samuti mitte. Seetõttu ei saa nad olla Valitud Rahvas, kuna nad ei pärine 12 heebrea hõimu semiitlikust sugupuust. Samuti ei saa nad väita end olevat Palestiina maa pärijad, mille nad on varastanud. Õiglases kohtus oleks nende iseendale omistatud õigus maad hoida kehtetuks tunnistatud.

Lisaks toetuvad enamik religioosseid juute inimese koostatud Talmudile, mis on täis Babüloonia müüte, ega toetu Jumala inspireeritud Vanale Testamendile, kus on kirjas Jumala tõotused ja käsud. Ainult Toora juudid järgivad Vana Testamendi Pentateuhhi ning enamik neist usub, et juutid ei tohiks okupeerida Palestiinat. Nad tunnustavad üksnes praegust Palestiina valitsust.

Veelgi enam, Piiblis mainitud Jaakobi järglased on prohvetlikult seotud seemega – ainsuses – kes on Jeesus Kristus; keda korduvalt nimetati Taaveti Pojaks ja kes ise oli Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi järeltulija.

Kui keegi on surmkindlalt veendunud, et päritolu ja rassi järgi tuleb otsustada, kes peaks pärima Palestiina maa, siis võidavad selgelt araablased – täpsemalt Palestiina araablased. Sest Lähis-Ida araablased, kelle hulka kuuluvad kultuurilised araablased nagu kaldealased, assüürlased, aramealased, foiniiklased ja süürlased – need on ainsad elusolevad Aabrahami vereliinist järeltulijad. Ja ainsad tõelised semiidid, mitte judaisimi pöördunud juudid.

„„Sinu (Abrahami) soole ma annan selle maa…“ 1. Moosese 15:18

Palestiina araablased on asustanud seda maad ligi 2000 aastat – alates heebrea rahva, Jeruusalemma ja templi hävitamisest Rooma poolt aastal 70 pKr. Seda kuulsat hävingut tuntakse Apokalüpsise või Harmagedooni või Suure viletsuse või Ajastu lõpuna, nagu ennustas Kristus ise evangeeliumides ja apostel Johannes kogu Ilmutuse raamatus.

See konkreetne häving tähistas heebrea rassi lõppu. Välja arvatud need, kes pöördusid kristlusesse ja põgenesid maalt enne suurt viletsust ja veresauna – nagu ajaloolane Flavius Josephus on jäädvustanud oma raamatus The Wars of the Judahites (“Juuda sõjad”). Seega kehastasid need kristlikud heebrealased, kes põgenesid, Roomlastele 11:26 põhimõtet: “kogu Iisrael päästetakse”.

Kui tänapäeval on kuskil olemas kristlikke heebrealasi, siis on nad nüüdseks kultuurilised araablased, kes elavad Süürias, Liibanonis, Jordaanias ja Palestiinas. Kuid on tõenäoline, et nad on loonud segaabielusid teiste semiidi kristlastega selles piirkonnas. Seega ei ole nad puhtatõulised heebrealased.

Enne heebrealaste ajastu lõppu oli kogu 12 heebrea hõimu tegevus või eksistentsi põhjus tegelikult Jumala viis kasvatada rahvast, et Tema ise saaks tulla Maa peale Messia – Jeesuse – isikus. Ta jaotas oma rahva seitsmele maalapile üle kogu Kaananimaa (Joosua 14–19), pidas nende üle arvet lugematute rahvaloenduste kaudu, isegi siis, kui nad olid vangistuses.

Kogu see ettevõtmine oli, et Jumala ehitas endale endale maapealset kodu ja perekonda selleks ajaks, kui Ta otsustas tulla Maa peale. Ja kui Ta oli tulnud, siis armastas Ta seda nii väga, et kuulutas, et tahab muuta kogu inimkonna oma uueks perekonnaks. Neid heebrealasi, kes Teda vastu võtsid, Ta hoiatas, et nood peaksid maalt lahkuma, sest kohus oli saabumas nende peale, kes Teda tagasi lükkasid ja risti lõid. Seetõttu tuli ka laastamine, ajastu lõpp ja kogu rahva hävitamine. Ja see on põhjus, miks heebrea hõimusid enam ei eksisteeri. Ja neid ei saa ka „leida“, ega leitagi.

„Jeesus aga ütles nende poole pöördudes: „Jeruusalemma tütred, ärge nutke minu pärast, nutke pigem iseendi ja oma laste pärast,”” Luuka 23:28

„Jeesus hakkas rääkima ja ütles neile: „Eks te näe seda kõike? Tõesti, ma ütlen teile, ei jäeta siin kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!”” Matteuse 24:2

„Aga kui te näete Jeruusalemma sõjalaagreist piiratuna, siis mõistke, et selle laastamine on lähedal. 21 Siis need, kes on Juudamaal, põgenegu mägedele, ja need, kes on linnas, mingu välja, ja kes on maal, ärgu tulgu linna,” Luuka 21:20,21

„Tõesti, ma ütlen teile, see sugupõlv ei kao, kuni
kõik see on sündinud.” Matteuse 24:34

“Ja nad langevad mõõgatera läbi ja nad viiakse vangi kõigi
rahvaste sekka, ja Jeruusalemm jääb paganatele tallata, kuni
paganate ajad saavad täis.” – Luuka 21:24

“ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil
käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu
lõpuni.” – Matteuse 28:20

Peale selle, millal oli viimane kord, kui sa kuulsid, et Jumal saatis prohveti võidma kuningat tänapäeva Iisraelile, nii nagu Ta vanasti seda tegi? Või kuidas on loomade ohverdamisega? Kuidas on lambatallega, keda tuleb paasapühade ajal tappa ja süüa, nagu Jeesus tegi, kui Ta rääkis jüngritega Uuest Lepingust – lambatall, kes tapeti ja söödi eramajas? Paasatalle ohverdamine heebrealaste kodus oli Jumala leping iga üksiku muistse heebrealasega. Ja see oli põhjus, miks Jeesus tegi seda oma jüngritega, kui tutvustas Uut Lepingut.

Kas juudid tapavad tänapäeval paasapühade ajal oma kodus lamba, et Vana Lepingut elus hoida? Kas tänapäeva Iisrael koosneb ainult Juudamaast ja Samaariast, nagu see oli Vanas Testamendis; ja kas see on jagatud seitsmeks maalapiks, nagu Jumal Joosuat juhendas – kus iga suguharu asus oma maatükile? Kas leviitide vereliinist järeltulijad on endiselt olemas, et tulevast templis teenida? Sest ükski teine heebrea suguharu ei või seda teha?

Vastus kõigile neile küsimustele on selgelt eitav. Ning surnud heebrea keele taaselustamine pärast sajandeid unustuse prügikastis olemist, et muuta see tänapäeva Iisraeli ametlikuks keeleks – see ei muuda neid fakte; täpselt nagu Subaru parkimine Lamborghini esinduses ei muuda seda Veneno Roadsteriks.

Iroonilisel kombel asuvad piibliaegsed Juudamaa ja Samaaria (st Juuda ja Iisraeli kuningriigid) tänapäeval peamiselt Palestiina Läänekaldal ja mitte kaasaja Iisraeli riigis.

KOKKUVÕTE

Need, keda tänapäeval tuntakse juutidena, ei ole Jaakobi soost ja seetõttu pole neil õigust Palestiina maale.

Kuid rahu nimel tuleb välja töötada õiglane ja erapooletu ühe riigi lahendus. Selline, kus palestiinlastel – sealhulgas pagulastel, kelle sionistlikud terroristid oma kodudest välja ajasid – on samal maal võrdsed õigused. Selline, mis viiks ühe riigi, ühe inimese ja ühe hääleni.

Aitab apartheidist.

Aitab kahe riigi rahuprotsessi häbiplekist, mis on kestnud üle 50 aasta. On aeg see häbiplekk lõpetada. Iisraeli juudid peavad valima elada harmoonias oma Palestiina naabritega. Isegi Jumal käsib seda.

„Kui teie maal su juures asub võõras, siis ärge rõhuge teda! 34 Võõras, kes asub teie juures, olgu teie keskel nagu päriselanik; armasta teda nagu iseennast, sest te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal! Mina olen Issand, teie Jumal!” – 3.Moosese 19:33-34

LISA

Sepharvaim erineb Sefardimist. Sefarvaim oli nimi Sippara topeltlinnale Eufrati ida- ja läänekaldal. See ei olnud rahva nimi. Sefarvaim tähendab „kahte Sipparat“, nagu kahes Sippara linnas (Sippar-Jahrurum ja Sippar-Ammanum). Kahe Sippara rahva päritolu võib väga hästi olla sumerlane ja tänapäeval kuuluvad Sefarvaimi inimesed samaarlaste hulka.